M. J. Eisen vaatleb tollal ja osalt täninigi marginaalseks peetud nähtust eesti rahvausundis – ohverdamist. Eisen on siin küllalt põhjalik ja süsteemne. Ta jälgib, mida ohverdati ja kus ohverdati. Rohkesti andmeid on ka sellest, millal ohverdati. Tunduvalt vähem on õnnestunud leida teateid ohverdajate, ohverdamise eesmärkide ja ohverdamisviiside kohta. Eriti huvitavaks peaks raamatu tegema kodulooline aines. Nimelt loetleb Eisen siin pühaks peetud loodusobjekte: kive, puid, hiisi, mägesid, allikaid, jõgesid ja järvi, mida jätkub peaaegu igasse kihelkonda. Nii annab Eisen selle raamatuga esimese – ja O. Looritsa kõrval ainukese – üldkäsitluse eestlaste ohverdamisest. Ülo Tedre