«Inimestele, kes sündinud meie kliimas, on vajaduseks saanud külastada Kaukaasiat.

-

Miskipärast sõidetakse meilt palju sagedamini Gruusia mererandadesse kui Armeenia mägedesse. Ka mina olin rännanud Gruusia sõjateel, veetnud puhkuse Gagras ja arstinud end Tshaltubos, ühesõnaga - olin juba «vana grusiinlane», kui esimest korda Armeeniasse pääsesin.

-

Tahtsin, et ka Armeenia muutuks mulle reaalseks nähtuseks, et mul oleks temast mingi isiklik mulje. Rohkemat ma ei planeerinud. Pärast Gruusiat, Indiat, Usbekistani ja Hiinat kasvas see soov otse edasilükkamatuks vajaduseks. Oli koguni piinlik, et pole veel käinud sellises vennasvabariigis nagu Hajastan - nii kutsuvad oma maad armeenlased ise -, pole külastanud seda haruldast rahvast, kelle esivanemad olid juba vanade assüürlaste-babüloonlaste kaasaegsed, sõdisid Rooma riigiga ja elasid üle mitmed teised rahvad.

-

See on «toosama oivaline maa, kus asub Eedeni aed ja Armeenia püha mägi Masis, mille jumal, kui oli veeuputuse läbi hävitanud kogu maailma, leidis olevat väärilise, et sinna jääks peatuma Noa laev. Armeenia pinnal paljunes inimsugu ja asustas uuesti teised maad».

-

Raamatus tuleb juttu Armeenia võrratust loodusest, vaatamisväärsustest, toitudest - eriti šašlõkist ja fruktidest ning ka Eestiga seotud keeleteadlastest Abovjanist ja Wiedemannist ja nende seostest Tartu ja Armeeniaga.

-

Reisikiri on illustreeritud fotodega.

-

Trükiarv 12000.