Eerik Haamer sündis 17. veebruaril, 1908. a. Kuressaares. Ta jättis maha Tartu Ülikooli kehalise kasvatuse hariduse, et astuda Pallasse kunstikooli 1930. a. Lõpetas maali alal 1935. a. Õpetas Tallinna Rakenduskunsti Koolis maalimist, joonistust ja anatoomiat 1940 - 1944. aastatel. Venelaste sissetungi eel põgenes ta 1944. a. Rootsi, kus ta elas Kungälvis kuni oma surmani 4. novembril, 1994. a. Ta on maetud Saaremaal Kudjape kalmistule.

Haamer on 20. sajandi suurtest eesti kunstnikest üks tähtsamatest. Eksiili elu mõju on selgelt näha ta töödes, mille teemaks on tihtipeale saatus. Kunstniku töödes leidub ka meenutusi noorepõlve taluelust Eestis.

1954. a. ilmusid Haameri illustratsioonid Torontos trükitud Kalevipoja eeposes. Haamer tegi valiku nendest kahekümnest originaaljoonistusest, ja arendas nende sisu veel edasi graafilise loominguna. Oma töödes pani ta vähem rõhku Kalevipoja üliinimlike omadustele, vastupidiselt seda teemat varem käsitlenud kunstnikudest.