Nora Ikstena romaan „Emapiim” on viimaste aegade üks enim kõneainet pakkunud läti romaan, mida kodumaal on müüdud 25 000 eksemplari ja mis suures osas põhineb autori enda elulool. Romaan areneb kahe paralleelse jutustusena, üks neist 1969. aastal sündinud ja emaarmastuse puuduses üles kasvanud tütre lugu, teine 1944. aastal sündinud ema lugu, kes andeka günekoloogina ennast töö abil kõigest ümbritsevast ära lõikab. Kolmanda osapoolena tõuseb esile vanaema, kes püüab anda lapselapsele seda, mida ema lapsele anda ei suuda.

„Emapiim” kannab lugeja läbi enam kui nelja aastakümne, keskendudes aastatele 1970.-1980. Lootusetu vastuhakk nõukogude süsteemile on tuntav igal romaani leheküljel. Petlikult lihtsas keeles kirja pandnud jutustus tegeleb küsimustega vabadusest ja võimust, emadusest ja usust.