Eesti kirjanik, ajakirjanik, polüglott ja maailmarändur Andres Saal (1861–1931) on meie kultuurilukku läinud esmalt oma ajalooaineliste jutustustega “Aita”, “Leili” ja “Vambola” ning ajalooliste uurimustega “Päris ja prii” I–II. Olles õppinu Baieris Kronebergi fotomehaanika koolis ning reproduktsioonitehnika instituudis Viinis, sai temast tsinkograaf. 1897. aastal lahkus ta kui poliitiliselt ebasoovitav element (tema ajaloolised jutustused arvati rahva kirgi ülesässitavat) läbi Keks-Euroopa, Itaalia ja Hollandi Indiasse (praegusesse Indoneesiasse), kus asus Jaava saarel tööle fotograafia erialal.

Pensionile minnes kolis Saali pere Los Angelesse, kirjanik ise tegi peale seda veel mitu maailmareisi. Mõtteloo-köitesse on koondatud tema kirjutised aastatest 1889–1926, mis suuremas osas ilmusid “Oleviku”

veergudel. India nimede kirjaviisi osas on kirjastust aidanud Märt Läänemets.