Kallid kodused, ema ja isa. Isa, sina elad küll emast eemal, aga kuule sinagi.

Õed. See on teile, ja teie lastele. Ei, neile küll see kiri pole, aga las loevad seda ükskord tulevikus. Kui soovivad. Kuigi ma arvan, et sellest sündmusest, millest ma teile lähemalt kirjutan, me ikkagi lastele ja lastelastele ei räägi. Seega nemad ei saa teada. Las arvavad, et see kõik lihtsalt juhtus kogemata, et see oli kõik õnnetus, mis meie jaoks õnnelikult lõppes.

Ma tean, et see mõte ja plaan on hullumeelne, aga erakordsed ajad nõuavadki hulljulgeid samme.