Valter Udam (1926-2001) oli parteijuht nõukogude-aegses Eestis, ehk teisisõnu – tolleaegne maavanem. Aga talle jäi – piltlikult öeldes – kitsaks see riigiametniku munder, mis oli talle määratud kandmiseks selleks poolsajandiks, mil eestlaste saatus ei olnud nende endi määrata. Adrakured kõvasti pihus nii maaelu-, partei- kui kirjanduspõllul, oli külainimeste toimetulek talle alati tähtsam isiklike aumärkide kandmisest või pehmetest ametitoolidest. Too aeg on möödas, kuid ajalugu ei ole väljamõeldis. Ajalugu on ennekõike analüüs selle nimel, mida ajaloost õppida. Oma raamatus on Valter Udam püüdnud kõike kirja panna ausalt, avameelselt ja objektiivselt - nii nagu see elu oli.