Evangelium Vitae ehk Elu evangeelium on paavst Johannes Paulus II üks olulisemaid ringkirju, mille ta adresseeris 1995. aastal mitte ainult kristlastele, vaid kõigile hea tahtega inimestele. See filosoofiliselt fundamentaalne tekst, mis väljendab sügavat inimese ja ühiskonnatunnetust, on kantud suurest murest tänapäeva kultuurilise olukorra pärast, mida iseloomustab paavsti sõnul sügav vastuolu: Just sel ajal, kui pühalikult kuulutatakse inimese võõrandamatuid õigusi ja avalikult kinnitatakse elu väärtust, eitatakse tegelikult või tallatakse jalge alla õigust elada ja seda eriti inimeksistentsi kõige tähtsamatel hetkedel -- sünnihetkel ja surmahetkel.Otsides sellise eluvastase vandenõu, tugevate sõja nõrkade vastu või koguni surmakultuuri juurpõhjuseid, peatub paavst pikalt väärastunud arusaamisel vabadusest, mis on kaotanud olemusliku sideme moraalse hüvega, just nagu ka moraalsel relativismil, mis taandab küsimused heast ja kurjast, õigest ja valest maitse-eelistustele. Samuti rõhutab paavst sekularismi ohtu, et kui ühiskonnast kaob Jumala-tunnetus, on ohus ja mürgitatud ka inimesetunnetus. Kinnitades Katoliku Kiriku õpetust, et süütu inimolendi otsene ja tahtlik tapmine (mh abort ja eutanaasia) on alati raskelt ebamoraalne, hoiatab paavst, et ohjeldamatust relativismist tingitud moraalses pimeduses liigub demokraatia, vastupidiselt omaenese põhimõtetele, sisuliselt totalitarismi poole.Ometi ei iseloomusta paavsti sõnumit lootusetus. Ta rõhutab, et olles kaasa kistud hea ja kurja, elu ja surma, surmakultuuri ja elukultuuri tohutu suurde ning dramaatilisse kokkupõrkesse, oleme kõik tungivalt kutsutud Kristusest jõudu ammutades algatama südametunnistuste üldmobilisatsiooni ja suure eetilise pingutuse, et ehitada üheskoos uut elukultuuri. Selles suures ülesandes ei tohi keegi end tunda kõrvalisena -- igaühel, lapsevanemaist ja õpetajaist kuni arstide ja poliitikuteni, on täita oluline osa.