Tšehhi proosas esindab Josef Nesvadba (1926-2005) omapärast suunda, milles teadus, fantaasia ja reaalsus on üksteisest läbi põimitud. Tema jutustuste teaduslik fantastika on nagu omalaadne prisma, mille läbi autor vaatleb kaasaega, virgutab lugejat mõtlema, purustab enesestmõistetavaks peetavaid kujutlusi ja tõstatab küsimusi niisugustes valdkondades, kus seni näis, et ühtegi küsimust pole enam tarvis, kõik on isegi selge. (L. Metsari saatesõnast)