«Ei mingit koonerdamist,» ütles Emil, kui ta praostiprouat suudles. See sai Vahtramäel lausa kõnekäänuks pärast toda jõuluaegset pidu Kassisalus, kus juhtus mõndagi, nii lõbusat kui ka mitte päris lõbusat. Emili isa arvates polnud see mingi jõulumõnu, kui suu lumepalliga nii umbe lüüakse, et sa ei saa teha muud häält kui »äh-äh-äh.»

Aga muidu oli pidu kahtlemata lõbus, seal oli palju süüa ja seal tantsisid nii suured kui väikesed kuuse ümber, ning veel oli seal imetore pandimäng, mille peale tuli kooliproua. «Sõidan linna pruuti otsima» oli selle mängu nimi. Selle pandimängu ajal suudleski Emil praostiprouat. Kaheksa korda! «See oli justkui armastusega tehtud,» ütles Emili isa. «Sa, Emil, oled ikka hea poiss... vahetevahel.»