Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatu nr 61 artiklid keskenduvad soome-ugri rahvastele. Teadmine keelesugulusest ja enda kuulumisest soome-ugri rahvaste hulka on juba üle saja aasta olnud oluliseks osaks eestlaste rahvuslikust identiteedist ning on seda ka tänapäeval. Samas ei ilmu eestikeelseid teadusartikleid soome-ugri rahvastest just sageli. Eesti Rahva Muuseum on hõimurahvaste vastu huvi tundnud asutamisest saati ning ERMi aastaraamat on sobiv paik koondamaks mitte ainult meie oma teadurite, vaid ka kolleegide analüüse, mõtisklusi ja kirjeldusi soome-ugri kultuuridest, nende uurimisest ja representeerimisest.

Aastaraamatu avaartiklis vaatavad püsinäituse "Uurali kaja" juhtkuraator Svetlana Karm ning kontseptsiooni autor Art Leete tagasi koos ERMi uue hoonega avatud näituse tegemise köögipoolele. Järgnevaid artikleid ühendavaks märksõnaks on välitööd soome-ugri rahvaste juures. Esmalt pööravad Indrek Jääts ja Tatiana Alybina pilgu ajalukku, et analüüsida omaaegsete kolleegide tegemisi vepslaste juures (1960. aastail) ning Marimaal (1990. aastate algul). Eva Toulouze ja Nikolai Anisimov võtavad oma artiklites luubi alla tänapäevaste udmurtide erinevad rituaalid. Mõlemad uurimused põhinevad eeskätt autorite endi välitöömaterjalil. Piret Koosa, kes on juba kümmekond aastat uurinud Komimaa usuelu, eeskätt üht väikest evangeelsete kristlaste kogukonda, lahkab isiklikele kogemustele toetudes selliste välitöödega kaasnevaid praktilisi ja eetilisi väljakutseid. Laur Vallikivi vaatleb Eesti ja Soome protestantlike kristlaste misjonitööd postsotsialistliku Venemaa soome-ugri (uurali) rahvaste juures ning leiab, et usukuulutajate kultuure muutev jõud on paiguti päris suur ja mitte tingimata positiivne.

-

ERMi aastaraamat on pikima traditsiooniga etnoloogiaalane perioodiline väljaanne Eestis, mis alustas ilmumist 1925. aastal.