„Hunt püüab sabaga kalu“, „Koit ja Eha“, „Tuhka-Triinu“, „Koduhaldjad ja mardused“, „Maa-alused“, „Hunt-ema“, „Pikse pill, „Vaeslapse käsikivi“, „Hundi loomine“…

Eesti muinasjuttude kogumine algas hiljem kui muu rahvaluule ülestähendus. Muinasjutul oli sageli ka omapärane vorm, mille ülestähendus nõudis palju suuremat kirjamehe osavust kui näiteks regivärsside üleskirjutajalt.

Selle kogumiku muinasjuttude valikul on silmas peetud kahte eesmärki: kirjanduslikku ja teaduslikku. Koolis käsitletavatelt muinasjuttudelt on nõutud ühelt poolt nende esteetilist väärtust, ja teisalt, et need võimaldaksid meie esivanemate mõttelendu ning loovat kujutusvõimet vaadelda. Kuid sama tähtis on ka, et õpilane käsitluseks valitud muinasjuttude varal minevikupildi saaks, mis kujutab esivanemate haridusjärge, hingeelu, ilmavaadet ja usulisi arvamisi.