Me elame maailmas, kus muinasjutt ei ole kadunud. Muinasjutuainest võib kohata peaaegu kõikjal – filmides, kujutavas kunstis, reklaamides, koomiksites, anekdootides, lõbustusparkides ja mujalgi. Tänapäeval ennekõike lastefolkloori kuuluvad imemuinasjutud on endisaegses pärimusühiskonnas olnud enamasti täiskasvanute meelelahutuseks.Eesti Rahvaluule Arhiivis leidub ligi 6000 käsikirjalist imemuinasjuttu, lisaks veel paarsada helisalvestist. Väljaanne juhatab sisse teadusliku väljaandeseeria Monumenta Estoniae Antiquae uue sarja, mille esimeses köites on esitatud imemuinasjuttude tekstid jututüüpidest ATU 300–480. Muinasjutuseeria formaadiks on valitud tüübiantoloogia: igast Eestis esinevast imemuinasjututüübist esitatakse sõltuvalt kogutud variantide hulgast üks kuni kolm arhiiviteksti.

Tekstid on väljaandes avaldatud võimalikult originaalitruult, kuid parema loetavuse huvides redigeerituna. Paljud jutud on kirja pandud murdekeeles, arusaadavuse hõlbustamiseks on lisatud kas sõnaseletused või tervikteksti tõlge tänapäeva kirjakeelde. Teaduslik antoloogia esindab üleskirjutusi, mis on kirja pandud üle kogu Eesti ligi kahesaja aasta vältel: varaseim dateeritud tekst pärineb 1816. aastast, hiliseimad tekstid on salvestatud 21. sajandi esimesel kümnendil Setumaal. Teose kommentaarides on ära toodud iga jututüübi kokkuvõtlik kirjeldus, kommenteeritakse tekstide usundilist ja olustikulist tausta ja eripäraseid süžeearendusi. Bibliograafilises osas esitatakse viited iga jututüübi olulisematele publikatsioonidele. Teosele on lisatud eesti jututüüpide kirjeldused inglise keeles.