Evald Loosaare (1910-1979) mälestused on ühtaegu nii usaldusväärsed kui põnevad ja ühe mehe elukäigus peegeldub paljuski kogu Eesti saatus. Seda enam, et saatus paiskas mälestuste autorit rahvakeeli öeldes läbi paksu ja vedela. Ta näeb Punaarmee sissemarssi Eestisse 1940. aastal, ebaseaduslikke valimisi sama aasta juulis, elab üle maareformi ning Eesti majanduse hävitamise, 1941.aasta küüditamise, rinde ülemineku ja punase terrori 1941.aastal, astub Omakaitsesse ning osaleb haarangutel, näeb lähedalt natslikku terrorit, töötab oma talus saksa okupatsiooni ajal, mobiliseeritakse 1944. aastal saksa sõjaväkke ja põgeneb sealt, mobiliseeritakse Punaarmeesse ja saab haavata Sõrve sääre lahingutes, teenib tööpataljonis, püüab päästa hävingust kodutalu, kirjeldab metsavendade lootusetut võitlust ja uut terrorit, töötab kolhoosis, arreteeritakse ning istub pikemat aega vangis ning asumisel, pöördub tagasi kodumaale ja alustab kõike taas otsast peale.