Aastad 1900–40 olid Eestis rahvusliku kunstikultuuri kujunemisel otsustav aeg.

Ilmet võtsid kõik euroopalikud kunstiinstitutsioonid – kiirelt kasvav kunstnikkond

ja püüdlikult õppiv kunstivaataja, näitused, kriitika, ühingud, koolid, kogud, toetused

jne. 20. sajandi alguses oli eestlaste kunst ja arhitektuur baltisakslaste oma

kõrval tärkav teine, aga perioodi lõpul domineeriv peavool. Noor-Eesti sõnastatud

eestlaseks jäämise, kuid eurooplaseks saamise üleskutse, tähendas vabatahtlikku

joondumist lääne kultuuri dominantriikide ja kunstimetropolide mudelite

järgi. Eesti kunstnike Euroopaga haakumise katsed muudab eriliseks nende

sattumine rahvusvahelise avangardismi kõrgaega. Linnastumise, moderniseerimise

ja rahvuseks kasvamisega kaasnevad pained ning enesetunnetuse kujunemine

moodustavad küll peajoone, kuid ei iseloomusta kogu toonast Eesti kunsti.

Köites käsitletakse ka erinevate rahvusrühmade loodud kunsti, naiskunstnike

probleemistikku ning mõningaid ilminguid (disain, fotograafia), mida alles

nüüd on hakatud kaasama visuaalkultuuri ajalugudesse.