Kui Ilmar Talve (sünd. 1919) juba noorsooajakirjades avaldas artiklid "Õpilaste erikeelest" ja "Märkmeid Tapa skautmaleva arenguteelt" (1937), oli tulevane kultuuriloolane oma tulekust märku andnud. Autori enda sõnul on tal - sõja tõttu - olnud kolm kodumaad: Eesti, Rootsi ja Soome. Selles Baltoskandia kultuuriruumis on ta vaadelnud ja võrrelnud erinevate rahvaste ja riikide kujunemislugu ja käekäiku. Eesti, ingeri, soome, rootsi ja kaugemadki Euroopa rahvad on olnud ta uurimise all. Pühaks isamaaks on jäänud aga ikkagi Eesti "nagu ta oli". Käesolev "Eesti kultuurilugu" vaatleb Eesti ja eestlaste kultuurilist arengut keskajast omariikluse saabumiseni, see tähendab, kultuuri aeglaste muutuste sajandeil. Uusim aeg ilmasõdade, revolutsioonide ja uute orjastustega on jäetud uuemate põlvkondade kultuuriloolaste tõlgendada. Ilmar Talve ütleb: "Minu teos on õieti pikk essee või jutustus meie isamaa kultuurist ja selle kasvamise raskustest, kuid ka eesti rahva sitkusest ja elujõust. Loodan, et ka eesti noored seda loevad. Ärgu nad kunagi loobugu uskumast meie rahva elujõusse ja tahtesse vabaduses elada."