Raamat aitab taas tutvustada luuletajana hästi tuntud Gustav Suitsu pisut varju jäänuma poole pealt -- teadlasena. Tema enese koostatud «Eesti Kirjanduslugu I» , mis ilmus 1953. aastal Lundis, on nüüdseks muutunud bukinistlikuks harulduseks. Käesolevat raamatut võiks nimetada kirjandusloo ümbertrükiks lisandustega -- teose esimese poole moodustab eespoolnimetatud raamat, teine pool koondab aga ajakirjandusest võetud üksikartikleid kandvamate Eesti uue aja autorite kohta. Suitsu meetodikindel vaateviis annab eesti kirjanduse sõpradele võimaluse kas siis alles omandada või ka lihtsalt värskendada vanu teadmisi eesti kirjanduse ajaloost. Suitsu kirjanduskäsitluse eripära on selles, et vaatleb eesti kirjandust ühes euroopa kirjandusega. Raamat puudutab järgmisi teemaderinge: kirikukirjandus, kirjandus valgustuse ajal, ärkamisaeg, vanast Eestist lahkumine: Kitzberg, Liiv ja Vilde ning «noorte seppade ajajärk» alates Tammsaarest ja Underist Henrik Visnapuuni.