Teoreetilises osas analüüsiti põhjalikult karistusteooriaid - nii varasemas, nõukogude kriminaalõiguses kui ka Euroopas omaksvõetud põhilisi karistusteooriaid, mis võimaldavad anda õigusemõistmise käsutusse Eesti eripära arvestava karistusteoreetilise baasi. Põhitähelepanu oli pööratud positiivse üldpreventsiooni kontseptsioonile. Empiirilises osas on välja töötatud läbitöötamisele kuuluvate näitajate süsteem ning kogutud statistilist materjali nõukogude perioodi kohta, samuti on asutud analüüsima ka karistuspraktikat Eesti Vabariigis (alates 1990. aastast).