Inimesed on läbi aegade tundnud huvi oma eellaste vastu, tahtnud teada oma esivanemaid, nende päritolu, tegusid, nendevahelisi sugulussidemeid ning enda kohta nendes. Oma päritolu ja esivanemate vastu hakati huvi tundma juba neil kaugetel aegadel, kui tekkis arusaamine veresugulusest. Nendesse aegadesse ulatuvad ka suguluse mäletamise ja eellaste arvestamise alged. Aastatuhandete jooksul täiustusid järgluse jäädvustamise viisid, suulised mälestused asendusid kirjalike ülestähendustega, teadmiste lünki hakati täitma vanadest ürikutest leitud andmetega ning nii jõuti genealoogiateaduse algete tekkimiseni. Kui varematel aegadel olid sugulussidemete auväärsus ja kaugele minevikku ulatuvus olulised riigi- ja religioosse võimu pärimise ja varanduslike probleemide lahendamisel, siis tänapäeval aitavad genealoogiaalased teadmised mõista või lahendada probleeme sotsioloogias, eugeenikas, inimgeneetikas, onomastikas, õigusteaduses ning ajaloos ja selle lähiteadustes.