Õpiku esimene osa käsitleb Eesti ajalugu muinasajast kuni 19. sajandi lõpuni ja teine osa 20. sajandit. Seega on õpetajate soovidele vastu tulles 20. sajandi osakaal varasema ajaloo arvelt natuke suurenenud. Võrreldes senise õpikuga on muudetud peatükkide jaotust ning koos sellega mõnevõrra ka tavapärast Eesti ajaloo periodiseerimist. Kõiki ajalooperioode püütakse käsitleda pigem temaatiliselt kui kronoloogiliselt: kõigepealt antakse lühike ülevaade ajastu poliitilistest sündmustest, seejärel iseloomustatakse eraldi peatükkides selle perioodi ühiskonda, majandust, kultuuri ja religiooni ehk siis tollase inimese elumaailma. Nii on tunduvalt vähenenud faktoloogia hulk, Eesti ajalugu asetatakse laiemale Euroopa taustale ning teemadele lähenetakse mitte lihtsalt kirjeldavalt, vaid jäetakse ruumi ka probleemide analüüsile. Viimast peaksid hõlbustama põhiteksti täiendavad allikakatked, tabelid, kaardid, skeemid, illustratsioonid. Autorid on võtnud eesmärgiks näidata, et Eesti ajalugu pole sugugi valmis kirjutatud, et üksikute kindlate faktide kõrval on palju rohkem seda, mida me ei tea ja et ajaloolaste seisukohad võivad mõnes küsimuses kardinaalselt erineda. Nii nagu Avita uutes põhikooliõpikutes, lisandub ka siin põhitekstile metoodiline aparaat (kordamisküsimused, peatükkide vahekokkuvõtted koos läbitud teemasid koondavate arutlemisülesannetega), mille autoriks on Ene Tannberg.