Insarov aga seisis liikumatult, hoidis oma tugevas embuses seda noort, talle andunud elu, tundis oma rinnal seda uut, lõpmata kallist koormat; sõnulseletamatu tänutunne ja liigutus lõi pihuks ja põrmuks tema karmi hinge ning silmi valgusid pisarad, mida ta kunagi varem polnud tundnud.

Jelena aga ei nutnud; ta kordas ainult: «Oo, mu sõber! Oo, mu vend!»

«Sa siis tuled minuga kaasa ükskõik kuhu?» küsis Insarov temalt veerand tundi hiljem, teda ikka oma käte vahel hoides ja süleldes.

«Igale poole, kas või maailma otsa. Kus oled sina, seal olen ka mina.»