luulekogu

Mu esimene leinakevad.

Kõik on surmavaikne,

vaid raisakullid käratsevad.

Kesk suurt hingederändu,

kus tühjad kiratsevad,

sihib käbi teraga kändu --

kes ütleb, et temagi ei kängu?

Ükskord keeb ta veri

ja tõuseb ta sugu.

Vihaselt tuleb siis meri

ja läbi ta lugu.

Kahju.

Saab otsa me sugu.