Jevgeni Švarts (1896-1958) alustas oma teed teatrinäitlejana, 30-ndatel esines ajakirjanduses ja lastekirjanduses ning «suurde kirjandusse» tuli paarikümne lavamuinasjutuga. Muinaslooline fantastika seguneb tema näidendites kõige realistlikuma kaasaja-kujutusega, tema tegelased, pärit rahvusvahelisest muinasjutumaailmast, on ühtlasi ümbritseva tegelikkuse negatiivsete ja positiivsete ideede kehastajad, muinasjuttude iseloomulik moraal - headuse võit kurja üle - kõlab autori sisima veendumusena. Kogu oma loomingus jääb suur fantaseerija elutõele truuks, patustamata seejuures ometigi ka muinasjutu tavapärase «loogika» vastu, mille olemust ta põhjalikult tunneb ja hämmastava enesestmõistetavusega oma ideede teenistusse rakendab.

-

Satiiriline lavamuinasjutt «Draakon» on kirjutatud 1943. a, Suure Isamaasõja aastail. Halastamatu pamfleti alltekstis avaldub selgesti kirjaniku sõja- ja fašismivastane hoiak, füürerliku võimu-upsakuse, inimvihkamise ja militaristliku demagoogia hukkamõist. Näidendi lõpus kõlav üleskutse lakkamatuks võitluseks maailma rõhutute eest ja inimese inimväärikuse eest on aktuaalne ka tänapäeval.

-

Muinasjutu tegelasteks on Draakon, Lancelot, arhivaar Charlemagne ja tema tütar Elsa, Pürjermeister oma pojaga, linnakodanikud, teenrid ja hulk teisi.