See raamat on nii etnograafiline kui ka allegooriline. Carlos Castaneda viib meid don Juani juhendamisel läbi videvikuhetke, läbi selle universumis oleva lõhe, mis on päevavalguse ja pimeduse vahel, maailma, mis ei ole mitte lihtsalt meie omast erinev, vaid kus oleme silmitsi täiesti teist laadi reaalsusega. Sinna jõudmiseks kasutas ta Mescalito, yerba del diablo ja humito-peyote, okasõuna ja seente abi. See ei ole aga üksnes nägemuslike elamuste loetelu, kuna don Juan juhib rändajat peenetundeliselt ning tema tõlgendused annavad tähenduse sündmustele, mida meil nõia õpipoisi kaudu on võimalus kogeda.

-

Asi ei ole mitte selles, et inimestel on erinevad kombed: asi ei ole selles, et inimesed usuvad erinevatesse jumalatesse ja ootavad erinevaid surmajärgseid saatusi.

-

Asi on pigem selles, et erinevate inimeste maailmadel on erinevad kujud. Metafüüsilised eeldused on erinevad: ruum ei ühti Eukleidese geomeetriaga: aeg ei moodusta lakkamatut voogu, põhjuslikkus ei vasta Aristotelese loogikale, inimest ei eristata mitte-inimesest ega elu surmast, nagu meie maailmas.

-

Don Juan on näidanud meile üksikuid momente Yaqui nõia maailmast ja kuna me näeme seda hallutsinogeensete ainete mõju all, siis tajume seda sellise reaalsusena, mis on täiesti erinev nendest allikatest.