Asudes üles märkima mälestusi ajavahemikust, mille sündmused sügavalt on riivanud eesti rahva saatust, on autor katsunud silmas pidada kaht nõuet: a) Asetuda ajas tagasi ning elamusi ja isiklikke hinnanguid nendel alustel jutustada nagu see tundus samaaegselt sündmustega. b) Teadlik olles, et isiklikud elamused ja hinnangud võivad olla subjektiivsed, kuid neid tuleb edasi anda ilustamata ja tagantjärele õigustamata.

Ajaline vahemaa ei jäta mõjutamata jutustust selle sõnastuses, sest mälupilt, samuti kui vanaduse vahe «siis ja nüüd» ei tõsta värviteravust ja reageerimise värskust. Nendel lasub aja paatina.

A. W.