Kuidas saavad lapsed valikuid teha, kui nad pole kõigist võimalustest teadlikud?

Tavakooli peamine eeldus on, et kui õpime igast asjast natuke, on noored keskkooli lõpetades võimelised valima, mida nad tahavad süvitsi õppida. Demokraatliku kooli eeldused erinevad ka siin.

On ebavajalik ja võimatu kogeda kõiki võimalikke võimalusi. Lubadus õpetada

lastele natuke kõigest on oma olemuselt vale. Nagu olen juba maininud, kasvab inimkonna teadmiste hulk 40–50% võrra igal aastal. Et teada kõigest natuke, peaksime terve oma elu õppima ja sellestki ei piisaks. Teine võimalus on oletada, et täiskasvanud teavad ette, mida noorel on vaja teada, ja seepärast peab kool lapse jaoks reastama, mis on rohkem ja mis vähem tähtis. Selle vaatepunkti aluseks on, et kool on avastanud nn maagilise raja, mis on kõige efektiivsem ja viib lapse eduni.

Demokraatliku hariduse vaatepunktist on see väide meelevaldne. Pole olemas universaalset kokkulepet selle kohta, mis on edu ja millised on kindlad viisid selle saavutamiseks. Iga inimene peab kaaluma ja valima omaenda eesmärgid ja vahendid nende saavutamiseks. Me ei tee valikuid mitte niivõrd teadmisest, kuivõrd mitteteadmisest lähtuvalt. Kui vaatan oma igapäevaelule, kerkib üles järgmine küsimus: kas ma näiteks valisin oma elukutse pärast seda, kui olin iga elukutset natuke proovinud? Kas ma valisin oma naise, olles eelnevalt järele proovinud kõiki teisi? Keegi ei arva, et elu olulisi otsuseid tehakse sel viisil. Ja kui nii, siis miks peaks laps proovima kõike selleks, et osata valida, mis teda huvitab? Arenguvaldkonnaga kaasnevad tunded – huvi, põnevus, vooseisund, võime ületada takistusi – on õige otsuse mõõdikud nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Me ei tea, mis on need asjad, milleta elus hakkama ei saa. Kui teaksin, siis küllap sunniksin oma lapsi neid omandama. Aga mis need siis on? Trigonomeetria on näiteks Iisraeli keskkoolides kohustuslik õppeaine. Põlvkondade viisi on õpilased valanud higi ja tihti ka pisaraid, püüdes sellest aru saada. Kui olin noor, tavatsesin oma õpetajatelt küsida: „Miks on mul vaja osata trigonomeetriat?“ Nad vastasid, et ma mõistan seda siis, kui suureks saan. Olen nüüd suureks saanud, aga ikka ei ole mul vastust. Kas ma eksin, väites, et me ei mäleta 80% õppeainetest, mis olid kooli hinnangul eluks vajalikud? Mida ma tegelikult kooliajast mäletan? Mis on mu elus praegu oluline? Demokraatlik haridus püüab lapsi vabastada sellest 80% (kelle?) eluks vajalikust materjalist, andes neile selle asemel õpioskusi, mis aitavad neil omandada mis iganes teadmised, mida nad elu jooksul oluliseks peavad.”