Olen kuulnud öeldavat, et magustoit on köögikunstis võrreldav luulega kirjanduses. Mõlemaid on palju ja erinevaid: pikki ja keerukaid kui eepos ja lühikesi ning täpseid nagu haiku. Samuti ei ole kumbki elutähtsalt oluline, inimene võib saada hakkama nii luule kui maiustusteta, aga mis elu see on. Kas mäletad, kuidas lapsepõlves kommisaamise lootuses nii mõnigi asi tehtud sai või tegemata jäi? Eks see präänikupakkumine kehtib teatud mõttes täiskasvanutegi puhul, aga nüüd oleme pakkujaks-premeerijaks juba ise.