SalapÀrane teenija

Olles auru vĂ€lja lasknud, tundis krahv, et tema viha hakkab tasapisi hajuma. Tema tĂ€helepanu köitis mingi arglik liigutus suure magamistoa teises otsas ja alles nĂŒĂŒd taipas ta, et seal puhastab keegi teenijaist kaminat. Krahv nĂ€gi teda lĂ€bi massiivse baldahhiinvoodi nikerdatud jalutsi halvasti.
Ta kergitas end patjadelt ja kÀratas: «Kes sa oled? Mida sa siin teed? Ma ei mÀrganudki, et toas on keegi.»
Neiu pöördus ja haige mÀrkas, et ta on harukordselt kÔhn. Tema nÀgu laia tanu all paistis ebaloomulikult vÀiksena.
«Ma... puhastasin kaminavÔret... milord.»
Krahvi imestuseks kĂ”las teenija hÀÀl meloodiliselt ja ta rÀÀkis tĂ€iesti laitmatus keeles, mis on omane haritud inimestele. Ărn hÀÀl, habras kehakuju ja liigutuste graatsia eristasid teda tĂ€ielikult tugevatest, punapĂ€istest ja rĂ€meda hÀÀlega teenijatest.