Kõik väikesed purpursed ahvinägudega lillepead näisid mulle noogutavat, just nagu teeks miski neile salamisi nalja, ning ma kiskusin oma pilgu neist lahti ja vaatasin taeva poole. Seal voogasid ikka veel päikest varjavad pilveräbalad. Aga kui pilved kord hajusid, tõotas tulla kõrvetav päev. Õhus endas oli tunda kuumuse lõhna.

Tupperi rada järgides sisenesin aeda. Raja lõpus peatusin ja ütlesin enesele, et rumalus oli olnud uskuda, et leian sellest lilleväljast midagi, millel on mingi mõte.

Tupper Tyler oli kümme aastat tagasi kaduma läinud ja oli ka täna kadunud ning võib-olla ei saanud ükski inimene kunagi teada, kuidas ta sellega toime oli tulnud.

Ent ikkagi ei vabanenud ma mõttest, et just Tupper on kogu selle segase loo võti.