Conrado Alvaro on kõigepealt valu poeet. Ta on sündinud Kalaabrias, mis on karmimaid Itaalia paikkondi, suur kiltmaa, kehv ja täis kive, talvel külm, suvel põletavalt palav, vähe viljakas; rusuvalt mõjub kogu see kahvatult kollendav maastik. Rahvas, kes siin elutseb, kuulub poolsaare kõige mahajäänumate hulka, see on tugev ning sitke ja kinnine rahvas: vähese kõnega, sügavate tunnetega, püsiv vihas ja püsiv armastuses, kelle pärusmaaks on karm elu, tulvil töövaeva ja loobumust.

Kõigist Alvaro teostest on see siin kaunimaid.