«On sind kunagi suudeldud?» küsis Pierre õrritades. Kuid enne kui Zaza jõudis protestima hakata, nende pilgud kohtusid ning kõik ümbritsev tuhmus... Zaza isa, loss, tema elu printsessina... See oli nagu luule ja muusika, kui Pierre'i käed põimusid ümber naise piha ning nende huuled leidsid teineteist. See oligi see, mida ta oli ihaldanud. See oli armastus. Siiski oli Pierre rahutu.

«Peale armastuse ei ole mul sulle midagi pakkuda, mu kallim,» ütles ta viimaks. «Ma ei vajagi midagi muud,» õhkas Zaza. Tugevalt ja kirglikult tõmbas mees teda endale lähemale: «Sel juhul on meil tänane päev, mu kallis,» rõõmustas ta. «See on kõik, mida ma saatuselt ja jumalatelt palun. See hetk on minu!»