Ivan Klíma on võitnud tšehhi kaasaegses proosas endale küllaltki silmapaistva koha. Tema teosed on saanud suure tunnustuse osaliseks, neid on tõlgitud teistesse keeltesse, neist on ilmunud kordustrükke, neile on määratud kirjanduslikke auhindu. Oma esimestes teostes, nagu jutustustekogumik «Laitmatu päev» (1960) jt. kujutab Klíma oma kangelasi tavaliselt sellisel eluhetkel, kus tuleb väga selgesti nähtavale kõik see, mis on sügavale inimese hinge põhja surutud, püüe tervendada inimestevahelisi suhteid, mida on rikkunud kahtlustamine ja usaldamatus.

-

Selle huvideringi loomulikuks jätkuks on romaan «Vaikuse tund» (1962), mille tegevustik toimub aastail 1944—1951 Slovakkias ja milles kirjanik analüüsib murrangulist perioodi, polemiseerides isikukultuse ajal esinenud väärnähtuste põhjustajatega. Jutustustekogu «Armastajad üheks ööks», mis sisaldab lood «Lingula», «Lint» ja «Hobuse hukkamine», annab lugejale teatava läbilõike Klíma loomingulaadist. Selle raamatu ilmumisel toimunud intervjuus väidabki kirjanik, et kaks esimest jutustust on oma olemuselt kusagil «Laitmatu päeva» ja «Vaikuse tunni» vahepeal. «Viimane jutustus aga kuulub juba rohkem nende teoste juurde, mida ma alles kirjutada tahan.»

-

Tšehhi keelest tõlkinud Leo Metsar.

-

Trükitud 22 000 eks.

-

Raamat sarjast Loomingu raamatukogu.