Neenetsi põhjapõdrakasvatajad on Venemaa arktilistes tundrates rännelnud aastasadu. Nõukogude võimu algusaegadel, 1930.aastatel, sunniti kõik Põhja nomaadid kolhoosidesse, šamaanid represseeriti ning alustati ettevalmistusi nomaadide paiksustamiseks. Siiski õnnestus ühel rändaval kogukonnal, Jamb-to neenetsitel, jääda kollektiviseerimisest ja repressioonidest kõrvale.

Nad varjasid end võimude eest üle viiekümne aasta, ränneldes põhjapõdrakarjadega Neenetsi autonoomse ringkonna idaosas. Nad ei käinud koolis ega sõjaväes, elades sisuliselt väljaspool Nõukogude ühiskonda. Pärast NSV Liidu lagunemist ja eraomanduse legaliseerimist võisid nad enda varjamise lõpetada. Saja viiekümnest Jamb-to neenetsist said Venemaa kodanikud. 1994. aastal lõid nad erakarjakasvatajate ühistu.

Sellele on järgnenud erakordsed sündmused -- alates 1990. aastate keskpaigast on pooled Jamb-to neenetsid hüljanud animistlikud-šamanistlikud tavad ja vastu võtnud baptismi. Nad on ära õppinud vene keele, et kuulata misjonäride jutlusi ja lugeda piiblit.

Laur Vallikivi raamat käsitlebki, miks on selle erakordse saatusega grupis aset leidnud usuline pöördumine ja mida on see muutnud nende igapäevaelus, sotsiaalsetes suhetes ja maailmapildis.

Raamatu aluseks olev magistritöö pälvis Eesti Teaduste Akadeemia 2004. aasta üliõpilastööde konkursil esimese preemia.