Kriitikud kirjeldavad romaani kui muljetavaldavalt mitmekülgset reisiraamatut, perekonnaromaani ja traktaati inimese minast. Minategelane, Stuttgardis elava välisbulgaarlase tütar, reisib autoga läbi Bulgaaria ning süveneb mõtetes oma mälestustesse ja pereloosse, meenutades enesetapu sooritanud isa.

Lewitscharoffi jutustamisstiil meenutab 18. ja 19. sajandi romaane. Ka raamtegevus on huvitav: sentimentaalne ärimees tahab Sofiasse, koju, toimetada 19 Saksamaal elanud välisbulgaarlast. See aktsioon päädib torkava huumoriga kirjeldatud matustega. Eesti lugejat köidavad eelnimetatule ka kindlasti karm Ida- ja Lääne-Euroopa võrdlus, mida saab kasutada ka enesereflektsiooniks, ning autori sügavalt must huumor.