Antikristuse kolmas eestikeelne väljaanne. 2002. aasta tõlget on põhjalikult toimetatud. Lisatud on Nietzsche artikkel Seadus kristluse vastu. Raamat on varustatud kommentaaride ja järelsõnaga.

„Antikristus” on Nietzsche üks tuntumaid ja enim vaidlusi põhjustanud teoseid, kirjutatud 1888. a septembris. Nietzsche laskub poleemilisse, ägedasse võitlusse kristluse moraaliga. Sellesse on koondatud tema kristluse vastu suunatud kriitika, mis oli esinenud ka Nietzsche varasemates teostes, ent nüüd kasutab ta sarkastilist tooni, väljendades

vastikust selle suhtes, kuidas orjamoraal on ära rikkunud Vana-Rooma õilsad ja eluterved väärtused. Nietzsche rünnak on suunatud mitte ainult teoloogia ja ametliku kiriku vastu, vaid ka kristlusest tulenevate põhimõtete ja moraali-normide vastu, mis on levinud kaugele väljapoole kiriku piire, moodustades Lääne ühiskonna väärtustesüsteemi tuuma.

Eesti keeles ilmus “Antikristus” esimest korda 1919. aastal pealkirja all “Vastkristlane”, olles esimene tervenisti eesti keelde tõlgitud Nietzsche teos. Võib-olla seepärast, et 20. sajandi alguseks oli selle autor üle kogu Euroopa kuri-kuulusaks saanud, äratas teos tollal eesti keeles ilmudes suhteliselt suurt tähelepanu, nt vaagis isegi Pühavaimu koguduse õpetaja Tallmeister mitmetuhandelise publiku ees “Antikristuse” kristlust laostavaid seisukohti.

Teine “Antikristuse” sisenemine eesti kultuuriruumi aastal 2002 oli esimesega võrreldes mõnevõrra ebaõnnestunum; käesoleva ehk siis kolmanda ilmumise tarvis on 2002. aasta väljaannet suhtelise põhjalikkusega toimetatud.