Peidus järskude ja vaenulike mägede vahel, kusagil Guilleriesi kolkas, kus on liikvel hundikütte, bandiite, varitsejaid, karliste, nõidu, metsavendi, rallisõitjaid, vaime, elukaid ja kuradeid, klammerdub Clavelli talu maa külge otsekui puuk. See on maja, kus elavad eelkõige naised, maja, mille üks päev mahutab endasse sajandite jagu meenutusi. Meenutab Joana, kes sõlmis mehe leidmiseks lepingu, mis tõi kaasa vigaseid järglasi. Meenutab Bernadeta, kellel puuduvad ripsmed ning kes, kuna talle lapsepõlves tilgutati silma liiga palju liivateetõmmist, hakkas lõpuks nägema seda, mida ta nägema ei oleks pidanud. Meenutab Margarida, kellel on terve südame asemel vaid kolmveerand marutõbist südant. Meenutab ka Blanca, kes sündis keeleta, suuga, mis on nagu tühi pesa, ning kes ei kõnele, vaid pelgalt jälgib. Need naised koos paljude teistega teevad täna ettevalmistusi pidusöögiks.

Oma loomingut iseloomustava sõnatulva, rütmi- ja huumoritunnetuse, vormilise julguse ning võimega luua miljöösid ja ellu äratada kujutuslikke maailmu on Irene Solà kirjutanud romaaniks otsekui rõõmuküllaste juttude voo, mis uurib duaalsust ning sisemist seost valguse ja pimeduse, elu ja surma, unustuse ja mälu, tegelikkuse ja väljamõeldise vahel.

Irene Solà (snd 1990) on katalaani kirjanik, luuletaja ja kunstnik. Ta on võitnud mitmeid kirjandusauhindu, muu hulgas Anagrama romaaniauhinna (2019) ja Euroopa Liidu kirjandusauhinna (2020). Tema teoseid on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde. Kunstnikuna on Solà eksponeerinud oma töid CCCB-s Barcelonas ja Whitechapel Gallerys Londonis. Eesti keeles on varem ilmunud „Mina laulan ja mägi tantsib” (tlk Maria Kall).