Inge Ojala kirjutab neile, kes soovivad vaeseid, õnnetuid ja kodutuid aidates maailma muuta. Pärast raamatu lugemist peaks igaüks paremini mõistma oma teele sattunud inimest, kelle käitumine on eriskummaline või teeb koguni haiget. Paljud hilisema väärkäitumise põhjused peituvad lapseea läbielamistes. Raamatu autor kirjeldab Peeteli kiriku tänavalaste keskuse alguspäevi ning halenaljakaid-ahastamapanevaid lugusid sellest, milline võib olla ühe lapse elu tänases Tallinnas. Inge Ojala ja tema meeskond on loonud Peeteli kiriku juurde tänavalaste keskuse. Meditsiiniline ja teoloogiline haridus on Inget selles raskes töös aidanud ning kümned ja kümned lapsed on leidnud südamesoojuse ja kodu. Sisukord 7

Eessõna 9

Ma armastan americat! 15

Palun, pea vastu! 21

Tarkus tarviline vara 25

Mure 29

Kui ilus siin on! Kas oleme Soomes? 33

«Olla vaba mees, tead, on ikkagi cool!« 39

Mis me seal teeme? Seebivahtu sööme... 45

Kopli leiud 49

Lugu tulle jäänud Mukist 55

Tom kiriku keldrist 63

Geenius prügikastide vahelt 69

Sõbratarid, kes vihkavad mehi 75

«Las surevad niisama ära...« 83

Julgustades ja kiites sammhaaval edasi 89

Inimesed, aidake meil inimesteks saada! 95

Uskmatu võib olla kristlasele eeskujuks 103

Kus pesta tänavalast? 111

Öörezhiimiga laager 117

Dokumentideta ja süüdimatu -- kuhu on tal minna? 123

Politseinik tänavalapse ees ei vabanda 129

«Ma ei saa enam meesteta...« 135

Lily on tagasi 141

Sületäied kauneid roose 149

Me joonistame elu 155

Seenele! 161

Öised jumalateenistused Pöide kirikus 167

«Kuidas te ennast tunnete?« 173

Taevas on palju elupaiku 179

Sünnipäevad 185

Tagasi Kopli liinidele 189

Järelsõna