1927. a. kirjandusvõistlusel teise koha pälvinud romaan.

-

"Andekas parasiit", Reed Morni esikromaan, äratas ilmumisel (1927) küllalt palju tähelepanu. Esteetiliselt kõrgel tasemel intelligentsiromaanina ei ulatanud teose retseptsioon küll August Jakobsoni jõulise agulinaturalismi tekitatud kirjandusvälistegi reaktsioonideni, ent kakskümmend viis retsensiooni või tutvustust ajakirjanduses osutasid õnnestunud debüüdile. Teose pealkiri muutus sümboliks ja alustas iseseisvat elu, säilides märgina ka siis, kui ta looja nimi oli unustatud. Selles teoses lõi kirjanik täpse psühholoogilise eritluse kaudu Ellu Romeldi, ajast väljas seisva üksiklase kuju. Peategelase äärmuslik individuaalsus viis ta absoluutse ummikseisuni. "Andeka parasiidi" tähendusmahtu võiks võrrelda kirjaniku ühe tookordse lemmiku - Lermontovi "Meie aja kangelasega". Nagu Lermontov Petðorini kaudu, püüab Reed Morn Ellu kaudu osutada mitte ainult kangelasele, vaid ka ajale. Jõudis aeg ükskõiksele hetkele, mil jõudis Ellu Romeldi ilma surema, algab romaan "Andekas parasiit". Tõelise elu võimatus, tegelikkuse ja tõelise elu kui kättesaamatu ideaali ühendamatus määravad kogu Ellu Romeldi lühkese tee, mida märgib ihu ja hinge konflikt. Ellu on elujõuetu tundeinimene, võrdselt võimekas ja tahtetu. Ta on vaese lesknaise tütar, kes ema abiga võitleb end ülikooli ja tunneb pidevat piina kehva elu labasuse ja madaluse pärast. Kõrk ja nõudlik vaim, kes põlgab sügavalt igasugust inimhulka ja massiteadvust. Unistaja, plaanidetegija, igasugusest ebapeenusest ja ebapuhtusest hirmuga eemalduv. Täis kaastunnet elu varjupoolele jäänute vastu, ometi nõrk ja jõuetu oma kaastundes. Lõpuni egoistlik ja hääbumisaldis, kõrge enesehinnaguga, kuid kammitsetud kompleksidest, võimetu võtma elult vastu igapäevast riski, nii lõpetab ta oma elu revolvrilasuga. Ellu kujutles surnu nägu ülevana, kus puhtusetunnet ei riiva enam midagi elusate ebapuhtusest ja ebapeenusest. Kus ei ðokeeri enam midagi labast ega banaalset. Romaani pealkiri osutab autori irooniale või isegi kohtuotsusele - Ellu Romeldil on küll andeid ja eeldusi, ometi jääb ta elule võlgu. Ta ei jaksa ühendada igatsust ja tegu, hinge ja ihu. Ihu jõuab anatoomikumi, kus arst seletab võhikuile selle keha kaudu inimihu funktsioone. Hing oli lahkunud kõikide silmist vabale tulevikule vastu, veel arg ning harjumata oma üksilduses, igatsedes hämaralt oma äsjast ihu.