Faksiimiletrükk väljaandest: Tallinn : Siuru, 1917.

-

Henrik Visnapuu (1889-1951) luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik. Luuletusi hakati avaldama ajakirjanduses alates aastast 1908. Osales kirjanduslikes koguteostes "Moment Esimene" (1913), "Roheline Moment" (1914) ja "Looming" I (1920), äratas tähelepanu futuristlike ja ekspressionistlike esinemistega. Visnapuu oli M. Underi kõrval rühmituse "Siuru" kesksemaid luuletajaid. Armastus- ja looduslaulude kogu "Amores" (1917) musikaalsus ja käibetõdede eitamine viis eesti luule uuele tasemele. Peale selle ilmumist kujunes eesti esipoeediks. Järgmised värsikogud "Jumalaga, Ene!" (1918), "Käoorvik" (1920), "Hõbedased kuljused" (1920) ja "Talihari" (1920) süvendavad Visnapuust ettekujutust kui lõhestunud hingega rahutust otsijast ("Valit värsid", 1924). Kogus "Ränikivi" (1925) on põhiteemaks vastuolu tegelikkuse ja ideaali vahel. Visnapuu esseistlikest töödest on oluline kogumik "Vanad ja vastsed poeedid" (1921). Visnapuu oli tuntud ka kui kirjanduselu aktiivne organisaator.