Üksikema Åsa on oma pojaga alati väga lähedane olnud. Kui Andreas leiab uue tüdruksõbra ja noortel on vaja elukohta, kutsub ta nad enda juurde elama. Åsa näeb kõvasti vaeva, et luua miniaga usaldav suhe, kuid noortele tundub, et ta sekkub pidevalt nende ellu. Åsale saab valusalt selgeks, et ta ei ole enam oma poja elus kõige tähtsam inimene – tema koha on üle võtnud minia.

Kui Åsa leiab Josefini positiivse rasedustesti ja teeb uudise kogemata esimesena teatavaks, lahvatab konflikt, mis rebib perekonna lõhki. Pärast ema surma jääb Åsa täiesti üksi, ilma ühegi inimeseta, kes tema poole hoiaks.

Ämma kultuuriline kuvand pole alati meeldiv ja Moa Herngren soovib oma romaanis näidata, et olukordi saab tõlgendada või kogeda erinevalt.