Sveta Grigorjeva esimene luulekogu “kes kardab sveta grigorjevat” (2013) tekitas oma julge ja terava luulekeelega tormi veeklaasis. Milline luule on see õige luule, ja kas “noored vihased naised” plõksivad niisama? Grigorjeva uus kogu “american beauty” jätkab tundlikku ja kompromissitut ühiskonna- ja enesekriitikat, kus ääremaa persekukkunud printsessid ei oota oma printsi, vaid loevad Nirvana saatel Platonit. Ühtlasi võib luulekogust saada vastuse põletavale küsimusele, mis on (või ei ole) naisluule.

inua

ta kõnnib vastutuult

see piiga

see on talle näkku kirjutatud

poolpilul silmad õhku ahmiv huul

ja talle kõnnin vastu mina

talle kõnnib vastu tuul

ta kõnnib vastutuult

mitte et ei oskaks pärivoolu

lihtsalt tuul pöördub alati ta vastu

ükskõik mis ilmakaarde ja kui kiiresti

ta ka ei pööra

ta kõnnib vastutuult ja mul on tunne et

et me oleme maganud samade meestega

meid on vihanud samad naised

me oleme alati kahe mehe vahel mis tähendab et lõpuks

valime ikka iseenda

me oleme kirjutanud erinevate sõnadega samu luuletusi

õppinud end rahuldama juba viieaastaselt

kuid pole siiamaani kaotanud lapselikku süütust

valades salaja püha vett teineteise suhu

suudlustega mis pole eelmäng

vaid totaalne lõpuniminek

me oleme armastanud üksteist nagu jumal ja inimene

nagu need kaks nõrga iseloomuga tobukest aegade alguses

kes lubadusi ei pea

meile on pähe kukkunud sama õun mis newtonile

me hammustasime sest tüki nagu eeva

kusjuures me hammustasime sest läbi juba enne selle maitsmist13

ning see jäi meile kurku nagu sel eebenivärvi juustega muinasjututüdrukul

aint et me lõpetame halvemini kui

ükskõik mis boring ass shit happy end

ta kõnnib vastutuult

see piiga

ta kõnnib seda aeglasemalt

mida kiiremini kõnnin mina

ja ma ei tea kes

meist õnnetum

kas tema mina

tuul või

õun