"Ma ei saabunud Ameerikasse mitte Euroopa poole pööratud paraadvärava kaudu, kus reisijat votavad vastu pompoosne Vabadusekuju ja upsakalt ülespoole tikkuvad New Yorgi pilvelohkujad. Sattusin sinna tühja Alaska ja pooltühja Kanada, nende Ameerika koloniaalsete tagahoovide kaudu, mis näitavad teda tagaküljest." Nii alustab N. Vassiljev oma raamatut Ühendriikidest, kus autoril kolme aasta jooksul oli voimalus vaadelda elu mandril, mis elab veel inimkonna eilses päevas. Tundma õppinud mitte ainult seda, mis oli sihilikult esiplaanile lükatud ja mida igati ülistati, vaid ka seda, mida niisama sihilikult varju nihutati ja hoolikalt maskeeriti, annab autor avara pildi Ameerika tegelikkusest, peamiselt just olustiku ja kultuuri valdkonnast.

Lahkudes Ameerika piiridest ja mõttes kõike nähtut ja kuuldut kokkuvõttes meenutab autor tahtmatult Majakovski sõnu:

"Oled loll, Colombo, ausalt ütlen, — veidrik.

Mina isiklikult, oleks minul võim

Ära peidaksin Ameerika ja puhastaksin veidi

Pärast seda — avastada võib."