Allen Ginsberg (1926-1997) on kahekümnenda sajandi teise poole kõige tuntum ja mõjukam ameerika luuletaja. Tema kuulsus ei põhine ainult luulel: Ginsberg oli omamoodi elav sümbol, kes koondas endasse nii populaarkultuuri kui ka elitaarse modernismi olulisemaid liikumisi.

-

Kirjandusloos tuntakse Ginsbergi ennekõike biitpõlvkonna juhtfiguurina. Ginsbergi luule ei väldi ühtegi teemat, see on korraga intensiivselt isiklik ja suurejooneliselt avalik -- intiimne ja poliitiline, huumoriküllane ja müstiline. Kuna Ginsbergi väljendusviis on väga otsekohene, ei tekita tema luule mõistmine suuremaid probleeme ka lugejale, kes tavaliselt luulet ei loe või väldib üldse keerukaid tekste. Samas on Ginsbergi tekstide kultuuriline taust väga avar.

-

Kõige tavatum on Ginsbergi luules ehk see, kui hõlpsasti siin ühendatakse luuletaja isik ja teda ümbritsev maailm. Rita Dove on nimetanud Ginsbergi “ainsuse esimese isiku meistriks”: “Hääl tuli küll ühelt inimeselt, aga see tuli ühtlasi kõigilt, kellel oli samasugune kogemus.” Järgides ameerika luule Whitmanist algavat traditsiooni, on Ginsbergi luule väga minakeskne, isegi autobiograafiline, aga ta ei piirdu pihtimusliku psühholoogiaga. Selle asemel kirjutab Ginsberg kõigest, mis on temasse puutunud, William Blake’i müstilistest nägemustest kuni Vietnami sõjani. Ta väljendab väga selgeid elutundelisi hoiakuid, ja sõnastab ka nendega seotud kahtlused, lahkarvamused, paratamatu ebakindluse.