Miks ütleme «Ümberringi on pimedus» nimetavas käändes alusega, aga «Toas on hubasust» hoopis osastavas? Millest tuleneb et tihtipeale on võimalik kasutada nii nominatiiv- kui partitiivsubjekti: «Kannus on piim. Kannus on piima»? kas erinevas vormis peitub alati erinev sisu? Milles see vahe seisneb? Millised tegurid mõjutavad alusfraasi vormi valikut? Raamatu vahemärgistus kajastab tähenduse tähtsuse põhimõtet: koma on vajalik – nagu teisedki märgid – eelkõige mõtteselguse huvides.