Romaani peategelane Grace Marks on ajalooline isik. Ta oli 19. sajandi keskpaiga skandaalseima kuulsusega naismõrvar – kui ta oli ikka mõrvar, aga mitte õrnas eas, 16-aastasena süütult vangimõistetud ohver. Kõne all olev kaksikmõrv toimus 23. Juulil 1843 ja sellest kirjutati mitte ainult Kanada, vaid ka Ameerika Ühendriikide ja Inglismaa ajalehtedes.

Arvamused Grace`i süüdioleku kohta läksid lahku juba alguses. Tänu tema advokaadi püüdlustele ja hulga auväärsete härrasmeeste palvetele – kes rõhutasid tema noorust, kuulumist õrnema sugupoole hulka ja arvatavat rumalust – muudeti tema kohtuotsus eluaegseks vangistuseks.

Ka Atwood ei anna otsest vastust, kuid koputab meie südametunnistusele: püüdkem ennekõike mõista, mitte hukka mõista. Kirjanik ei paku meile viimase instantsi tõde, vaid püüab rohkele arhiivimaterjalile ja kaasaegsete kirjeldustele toetudes sügavuti minna. Ta kujutab väljapääsmatusse olukorda sattunud noore naise hingeelu, kes vapruse, vastupidavuse ja peene ilumeele toel ei kaota vaimset tasakaalu.

Margaret Atwood on osav psühholoogiliselt usutavate karakterite ja olukordade looja. Tema sõnaseadmisoskus on valitud teema süngusest hoolimata värvikirev, meisterlik ja rõõmuküllane, nagu Grace`i lõputult venivaid päevi elustanud lapitekimustrid.