John H. Arnold on loonud terve galerii sellest, mida ajalooteadus on ja ei ole, kasutades ehitusmaterjalina vaid mõnda säravamat minevikukillukest, nagu keskaegse mõrtsuka roimad, 17. sajandi hüljatud naise toetusraha ja orjana sündinud mustanahalise naise kõne. Selgelt ja tundeküllaselt kirjutatud raamat varustab meid terve näidetearsenaliga, mille varal saab minevikku kui jutustust ümber hinnata ja ära kasutada, nagu seda on teinud ajaloolased Herodotosest Hobsbawmini. Autori teadmiste ja huvide ring on harukordselt lai, kuid just tema jutuvestja talent muudab sellegi peenekoelise käsitluse ajalooteaduse ajaloost sama haaravaks kui romaani.