Teadusfilosoof Hans Reichenbach (1891–1953) vaidlustas 19.–20. sajandi vahetusel Saksa filosoofias domineerinud neokantiaanluse, lähtudes uusimatest teadmistest füüsikas – relatiivsusteooriast ja kvantteooriast. Ta elas ajal, mil alusfüüsika oli põhjalikult muutnud arusaama ajast, ruumist ja mateeria ehitusest nii füüsikas kui ka filosoofias. Ta võttis oma empiirilises loogikas kasutusele oma aja parimad teooriad, adudes samas väga selgelt, et absoluutset tähendust ja tõde need ei kanna. Sellega jääb Reichenbachi raamat eeskujulikuks näiteks mõtlemise lüngatust loogikast ja kõigutamatust järjekindlusest, millega liikuda oma idee läbiviimise teel.

Raamatu toimetaja Piret Kuuse järelsõna pakub lugejale pidepunkte orienteerumaks autori keerukas, valemeist tulvil mõttemaailmas.