Silmapaistvaim nõukogude ajaloolis-biograafilise romaani viljeleja Anatoli Vinogradov on meie lugejale tuntud romaani «Paganini» kaudu. Kirjaniku peamiseks huvialaks on Euroopa kultuurielu möödunud sajandi esimesel poolel, prantsuse kirjandus ja prantsuse-vene kultuuri suhted.

«Aja kolm värvi» (1931) on A. Vinogradovi esimene ja kõige menukam ajaloolis-biograafiline romaan, mis ilmus juba autori eluajal viies trükis. Selle populaarsuse põhjuseks on kahtlemata asjaolu, et tegemist on Henri Beyle’i alias Frédéric de Stendhali elulooga. Kuid mitte ainult seetõttu. Ajastu ise oli äärmiselt põnev, täis revolutsioone ja sõdu, rahvaste vabadusvõitlusi ja ideede kokkupõrkeid kõigil kultuurialadel. Kirjanik võttis osa Napoleoni internatsionaalse armee sõjakäigust Moskvasse ja elas läbi selle armee taandumise tragöödia ja hukkumise, viibis pikemat või lühemat aega kõigis tähtsamates Euroopa maades ja mis peaasi – käis kõikjal lahtiste silmadega, pani kõike hästi tähele ning püüdis pingeliselt mõista kõike enda ümber toimuvat, leida oma ajastu mõtet, seda punast niiti, mis tulevikku viib.

Romaan, milles kohtame paljusid ajaloo, kirjanduse ja kunsti suurkujusid, paistab silma rikkaliku dokumentaalse materjali ia elava esitusviisi, hea ajaloolise tausta ja olustiku tundmise poolest. Selleks et hästi kujutada, peab kunstnik väga hästi nägema, rääkimata juba sellest, et ta on kohustatud palju teadma. See on maksev ka A. Vinogradovi kohta.

Usume Gorkit, kes «Aja kolmele värvile» 1931. a. kirjutatud eessõnas ütleb: «Käesolev raamat näitab Stendhali niisugusena, missugune ta oli ja missugusena teda seni pole nähtud.»

-

Tõlkinud Adam Randalu. Värsid tõlkinud Minni Nurme ja Jaan Kross. Järelmärkused ja kommentaarid kirjutanud Ott Ojamaa.

-

Trükitud 36 000 eksemplari.