Mälestusi iseseisvusajast.

"See oli 1923. a. kevadel. Draamateatris olid käimas Georg Kaiseri ekspressionistliku näidendi "Hommikust keskööni" harjutused, juba viimased. Mina olin haige, aga läksin ikkagi proovile; mul oli kõrge palavik. Termomeeter mul oli, aga ma ei pistnud seda kaenla alla, sest kartsin, et selle kõrged pügalad ei luba mul teatrisse minna. Heledalt särav päike ja külm tuul saatsid mind töökohta.

Saalis istusin näitejuhilauakese taha ja ootasin eesriide kerkimist. Tuli teatriarst dr. Schwarz (valmisriiete kaupmeeste Schwarzide perekonnast), vaatas mulle otsa, teretas mind, kiikas mulle veel korra otsa, pani käe mu laubale ja küsis siis: "Kas olete hull? Silmapilk koju ja sängi!" Ja ta laskiski minu peagu väevõimuga viia mu toakesse Wittenhofi tänavas. Niisiis läksid "Hommikust keskööni" peaproov, esietendus ja veel mõni ettekanne ilma lavastajata; see lamas voodis ja tundis end emana, kelle noor laps on läinud laia maailma igasuguse abi ning kaitseta." ...