Silmapaistva eesti graafiku Aino Bach-Liimandi (1901–1980) esimese personaalnäituse kataloog annab ülevaate tema loomingulisest teest. Nõukogude-eelsetest aastatest on Aino Bachil paljud tööd sõja ajal hävinud või kaduma läinud, eriti just värviliste monotüüpiate osas. Varasemate töödena esitatakse näitusel õpingute-aegseid etüüde ja visandeid, mis on teostatud peamiselt mitmesugustes graafilistes tehnikates (ofort, kuivnõel) ja mida luues kunstnik õppis tundma graafilisi väljendussvõimalusi. (Maalialased õpilastööd on täies ulatuses kaduma läinud.)

«Pallase» kunstikooli lõpetamisele 1935. a järgneb viljakas loomingujärk, mille jooksul kunstnik kiiresti omandab küpsuse ja omaenda kunstnikunäo. Ta huvi keskpunktis on algusest peale inimene. Töötades mitmes tehnikas, hakkab ta eelistama akvatinta maalilist maneeri, mis omandab kunstniku käes eesti kunstis seninägematu mitmekesisuse ja rikkalikkuse.

Palju tähelepanu on Aino Bach pööranud laste kujutamisele. Tuntud on väheste vahenditega lahendatud «Magav laps», südamlikud on ta väikesed lapsepead, kus kunstnik on käsitluses õrn ja tundeline.

Kataloogis on 32 must-valget reprot ja kunstniku tööde loetelu aastate lõikes (1928–1961).